Hooldereformi rahastus
Riigikohus selgitas 5. juuli 2024. a otsuses, et üldhooldusteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kes peab seda ka rahastama. Riigikohtu üldkogu selgitas, et sotsiaalhoolekande, sh üldhooldusteenuse, korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuna ta on oma abivajavatele elanikele kõige lähemal. Kuna üldhooldusteenuse korraldamine ei ole riiklik kohustus, ei pidanud riik katma sellega seotud kulusid riigieelarvest. Neid kulusid rahastab omavalitsusüksus oma eelarvest.
2023. aasta hooldereform muutis oluliselt pikaajalise hoolduse rahastamise põhimõtteid. Inimeste jaoks muutus hooldekodu koht märksa paremini rahaliselt kättesaadavaks, mis oligi üks reformi peamine idee. Kohalikele omavalitsustele tõi reform kaasa aga finantsilisi probleeme, mida seadusandja ette ei näinud ning mis on tõstatanud küsimuse, kas reform on kooskõlas omavalitsustele põhiseadusest tuleneva finantstagatisega.
Hooldereform tähendab, et riik tuleb hoolduse eest maksmisel inimestele appi. Kui seni oli inimese katta olnud 100 protsenti hooldekodu kohatasust, siis alates 1. juulist 2023 jaguneb kohamaksumus teenust vajava inimese ja kohaliku omavalitsuse vahel. Tegemist on ühe olulisema viimaste aastakümnete sotsiaalvaldkonna reformiga, millega riik annab omavalitsustele lisaks nende senisele rahalisele panusele täiendavad rahalised vahendid pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Hooldekodu kohatasust hoolduskulu tasub kohalik omavalitsus. Hoolduskulude hulka kuuluvad hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõukulud ja tööriietuse, tervisekontrolli ja koolituse kulud. Inimese omaosaluseks jääb ülejäänu – majutus ja toitlustus hooldekodus ja muud isiklike vajadustega seotud kulud. Kui inimese sissetulek on keskmisest vanaduspensionist madalam, hüvitab omavalitsus puudujääva osa kuni inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vaheni.
Hooldereform on toonud kaasa olukorra, kus riik annab küll kohalikele omavalitsustele pikaajalise hoolduse korraldamiseks täiendava raha, kuid omavalitsuste tegelikud kulutused on reformi tõttu kasvanud sellest tuntavalt rohkem. Reform on omavalitsustele seega finantsiliselt kahjulik.
2023. aasta lõpus pöördusid Põlva ja Räpina Vallavolikogud ning Tartu Linnavolikogu Riigikohtusse leides, et sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega tekkinud täiendav kohustus rahastada üldhooldusteenuse osutamist teenuse saaja või tema seadusjärgsete ülalpidajate asemel on riiklik ülesanne, kuid riik pole selleks piisavalt raha ette näinud. See rikub volikogude hinnangul aga põhiseaduses sätestatud tagatist, mille kohaselt omavalitsusüksusel on õigus talle seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule finantseerimisele riigieelarvest.
Seega tuli Riigikohtul lahendada küsimus, kas üldhooldusteenus on riiklik või kohalik ülesanne. Kui tegemist on riikliku ülesandega, peab riik omavalitsustele kulud hüvitama; kui aga kohaliku ülesandega, siis mitte, kuigi ka viimasel juhul tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse õigusega piisavatele rahalistele vahenditele oma ülesannete täitmiseks.