Viivis lepingu rikkumise tõttu
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja valida õiguskaitsevahendiks viivise nõude (VÕS § 101 lg 1 p 6). See eeldab, et teise poole rikkumine seisnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamises.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1).
Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti (VÕS § 94 lg 1). Nimetatud intressimäära avaldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Näiteks 1. juuli 2024. a intressimäära teade ütles, et Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2024 oli 4,25 %. Seega loetakse viivise määraks 01.01.2024-30.06.2024. a võlgnevuste puhul 4,25 % + 8 % = 12,25 %. Paari aasta eest olid intressimäärad veel negatiivsed ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli sellest tulenevalt mitu aastat 0 %. Sel perioodil loeti viivise määraks 0 % + 8 % = 8 %.
Viivise nõude esitamisega saab isik, kelle suhtes on lepingut rikutud, võimaluse saada hüvitist selle eest, et teatud aja jooksul ei saanud ta kasutada rahasummat, mis olnuks tema käsutuses lepingu nõuetekohase täitmise korral. Viivise eesmärk on hüvitada eelduslik kahju, mis tekib teise poole rahalise kohustuse tätimisega viivitamisel. Kuna viivise suurus tuleneb seadusest, ei teki sellega tõestamise probleeme.
Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole lepingus kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2).
Viivise nõue on võimalik nii lepingu põhikohustuselt (kui võlgnik viivitab lepingujärgse summa maksmisega) kui ka kõrvalkohustuselt, samuti kahju hüvitamise kohustuselt ja kulutuste hüvitamiselt. Kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest (VÕS § 113 lg 3). Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6). Nende kohustuste tasumisega viivitamise korral on võlausaldajal kahju hüvitamise nõue (VÕS § 113 lg 7).