Kui üks lepingupool jätab oma kohustuse täitmata, on teisel poolel õigus kasutada seaduses sätestatud (VÕS § 101 lg 1) õiguskaitsevahendeid nagu näiteks nõuda kahju hüvitamist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist jms. Osade õiguskaitsevahendite kasutamiseks piisabki rikkumise olemasolust, kuid osade puhul on täiendavaks eelduks vastutus kohustuse rikkumise eest.

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda (VÕS § 105). Teiste õiguskaitsevahendite puhul on vajalik võlgniku vastutus rikkumise eest.

Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks (VÕS § 103 lg 2).

Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Seega peab kohustust rikkunud pool vastutusest vabanemiseks tõendama, et esines vääramatu jõud, mis takistas kohustuse nõuetekohast täitmist.

Eeltoodust nähtub, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega kaasneva vastutuse aluseks garantiivastutuse kontseptsioon. See tähendab, et vastutust kohaldatakse üldjuhul ainuüksi kohustuse rikkumise fakti alusel.

Teatud üksikutel seaduses või lepingu ettennähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest siiski üksnes süü olemasolu korral (VÕS § 104 lg 1). Süülise vastutuse korral ei ole kohustuse rikkumine iseenesest veel etteheidetav, vaid selleks on töiendavalt vajalik kohustuse süüline rikkumine. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2).

Garantiivastutuse ja süülise vastutuse erisuseks on näide, kus ehitis on puudustega kasutatud materjali puuduste tõttu. Garantiivastutuse puhul vastutaks ehitaja puuduste eest ja ehituse tellija saaks tema vastu kasutada õiguskaitsevahendeid, mh nõuda kahju hüvitamist. Süülise vastutuse korral hinnatakse aga seda, kas ehitaja on käitunud piisavalt hoolsalt. See ei tähenda, et kahju saanud isik kompensatsioonita jääb – tal võib olla nõue puudustega materjalide tootja vastu.

P.S. Eelnev käsitleb võlaõiguslikku vastutust, mis tekib tsiviilõiguslikes suhetes. Kriminaalõiguses loomulikult karistatakse üksnes süüteo eest, mille toimepanemises on isik süüdi.