Kui üks pool lepingut rikub, on teisel poolel võimalik ennast sõlmitud lepingust vabastada lapingust taganedes. Enne käesoleva artikli lugemist soovitame lugeda taganemise õigusest https://tarbatuõigus.ee/lepingust-taganemine/. Käesolev artikkel keskendub kitsalt taganemisavaldusele.

Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS § 188 lg 1). Tegemist on olulise formaalse eeldusega selleks, et taganemine oleks kehtiv. Ilma avalduseta taganeda ei saa, isegi juhul, kui kõik sisulised eeldused taganemiseks oleks täidetud.

VÕS § 188 lg 1 ei näe taganemisele vorminõuet. VÕS § 13 lg 2 sätestab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Sellest järeldub, et taganemisavalduse võib teha ükskõik millises vormis, aga kui konkreetsele lepingule näeb seadus ette vorminõude, peab sellele vastama ka taganemisavaldus. Arvestada tuleb ka erisätetega erinevate lepingute lõpetamisele.

TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub tahteavaldus kehtivaks selle kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 täpsustab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuna taganemisavaldus tehakse teise poole (olulise) lepingu rikkumise olukorras, on asjakohane veel TsÜS § 70, mis sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.

Eelneva põhjal saab öelda, et üldjuhul piisab taganemisavalduse tegemiseks lihtsalt teisele poolele vastavasisulise e-kirja saatmisest. Enamasti piisab õiguslikult ka suulisest taganemisavaldusest, kuid sellega võib praktikas kaasneda probleeme avalduse tegemise tõestamisega.

Taganemisavalduses ei ole tingimata nõutav, et see sisaldaks taganemise põhjust ega ka soovi lepingu tagasitäitmiseks. Küll aga peab avalduses sisalduma selge lepingu lõpetamise soov. Avalduse tõlgendamisel on määrav lepingust taganemise tahe, mistõttu on taganemisavaldus kehtiv ka juhul, kui see on väljendatud juriidiliselt ebakorrektselt. TsÜS § 75 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Üldiselt ei ole võimalik tingimusliku taganemisavalduse tegemine. Erandiks on tingimuslik taganemisavaldus koos täitmiseks täiendava tähtaja määramisega. Täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks (VÕS § 116 lg 5).