Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Tegemist on ühe tavapärasema tagatisega.

Käenduse kaudu omandab võlausaldaja senise võlgniku vastu suunatud nõude kõrvale uue põhimõtteliselt samasisulise nõude käendaja vastu. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida (VÕS § 145 lg 2).

Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu (VÕS § 152 lg 1). Seega tekib käendajale tagasinõue.

Eelneva põhjal tekib käendusega kolm võlasuhet. 1) Võlausaldaja ja põhivõlgniku vahel on tavapärane võlasuhe, mida käenduse kontekstis nimetatakse põhivõlasuhteks, mille täitmist käendusega tagatakse. Üldjuhul on selleks suhteks leping, mille alusel on võlausaldajal rahaline nõue võlgniku vastu – eelkõige käendatakse krediidilepingutest (nt laenulepingust) tulenevaid nõudeid. 2) Võlausaldaja ja käendaja vahel tekib käendusleping, millest tuleneb käendaja vastutus põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 3) Käendaja ja põhivõlgniku vahel tekib sisesuhe, mille põhisisuks on käendaja võimalikud regressinõuded põhivõlgniku vastu. Üldjuhul on käenduse sõlmimise põhjuseks teatav käendaja ja põhivõlgniku vaheline mitteõiguslik suhe, mille tõttu on käendaja valmis põhivõlgniku kohustusi käendama. Seetõttu on käendus enamasti tasuta leping, kuid põhimõtteliselt võib selle sõlmida ka tasulisena.

Võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse (VÕS § 144). Põhivõlgniku teavitamine käenduslepingust ei ole käenduse kehtivuseks oluline – teoreetiliselt võib selle sõlmida ka viimase tahte vastaselt.

Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt (VÕS § 150).

Käendusega sarnaseks tagatiseks on garantii andmine (VÕS § 155). Nende olulise erisusena on käendus aktsessoorne (seotud tagatava põhikohustusega ehk käenduse kehtivuse eelduseks on kehtiv tagatav põhikohustus) ning üldjuhul tasuta. Samuti on käendusega sarnane kohustusega ühinemine (VÕS § 178), mis seisneb  kohustuse ülevõtmises nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Kohustusega ühinejal on erinevalt käendajast üldjuhul isiklik huvi võlausaldajalt saadava vastusoorituse vastu.