Kahju hüvitamise nõudega hüvitatav kahju hõlmab üldistatult igasuguseid negatiivseid tagajärgi, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused. Eelduste täidetuse osas tuleb kontrollida tavapäraseid eeldusi nagu lepingu rikkumine ja vastutus rikkumise eest ning vaid kahju hüvitamise nõudele omaseid eeldusi nagu põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, normi kaitse-eesmärk ja kahju ettenähtavus (vt lähemalt https://tarbatuõigus.ee/kahju-huvitamine-lepingu-rikkumise-korral/). Kui eeldused on täidetud, kuulub kahju hüvitamisele.

Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Kui varaline kahju on enamasti suhteliselt veenvalt arvutatav, siis mitterahalise kahju korral tuleb sageli maksta hüvitiseks „mõistlik rahasumma“, mille suurus on paljus jäänud kohtupraktika kujundada.

Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Mõiste „eelkõige“ viitab, et tegemist ei ole absoluutse või ammendava loeteluga ja põhimõtteliselt võib varaliseks kahjuks liigituda ka seaduses otsesõnu nimetamata kahju.

Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses on käsitatavad mh lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud, kui need on vajalikud ja mõistliku suurusega (vt RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11) samuti kulutused, mida isik peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (RKTK nr 3-2-1-36-15, p 21).

Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (VÕS § 128 lg 4). Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks tuleb isikul tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.

Varalise kahju liigitumine otseseks varaliseks kahjuks ja saamata jäänud tuluks suurt praktilist väärtust ei oma, kuna samamoodi kuuluvad hüvitamisele mõlemad. Eristus on oluline üksnes juhul, kui tulenevalt lepingust või seadusest kuulub hüvitamisele üksnes teatud liiki kahju või kui teatavat liiki kahju hüvitamine on välistatud.

Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Mõiste „eelkõige“ viitab siingi, et tegemist ei ole ammendava loeteluga. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused on toodud VÕS §-s 134. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.