Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja valida õiguskaitsevahendiks hinna alandamise (VÕS § 101 lg 1 p 5). Hinna alandamine on võimalik igasuguste rikkumiste korral lepingutes, milles võlgnetav sooritus on rahaline kohustus.

Kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus (VÕS § 112 lg 1).

Alandatud hind võrdub seega lepingu eseme väärtus koos puudusega korrutada kokkulepitud müügihind, jagatud ilma puuduseta lepingu väärtusega. Näiteks kui soetatud eseme väärtus ilma puuduseta on 100 €, mis oli ka kokkulepitud hind, kuid puudusega on eseme väärtus ainult 50 €, siis alandatud hind = 50*100/100=50 €. Mitte alati ei võrdu alandatud hind siiski puudusega eseme väärtusega – see oli antud näites nii lihtsalt seetõttu, et müügihind võrdus ilma puuduseta eseme väärtusega. Kui kokkulepitud müügihind olnuks mitte 100 €, vaid 90 €, oleks alandatud hind = 50*90/100 = 45 €.

Kui paljude õiguskaitsevahendite kasutamise eelduseks on nii teise poole poolne lepingu rikkumine kui ka vastutus selle eest, siis hinna alandamine on kujundusõigus, mida saab kasutada hoolimata sellest, kas lepingut rikkunud pool selle eest vastutab või mitte (VÕS § 105).

Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingus osaleb ühel või teisel lepingupoolel mitu isikut, võib hinda alandada üksnes kõigi ühel lepingupoolel olevate isikute poolt ja kõigi suhtes ühiselt (VÕS § 112 lg 2).

Üks lepingupool ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise heastas (VÕS § 112 lg 5). Seega kui puudus on täielikult kõrvaldatud, kaob ka hinna alandamise õigus. Puuduse osalisel kõrvaldamisel väheneb hinna alandamise õigus proportsionaalselt.

Hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt VÕS § 189 lg­‑s 1 ja § 191 lg-s 1 sätestatule. Tegemist on lepingust taganemisest tuleneva tagasitäitmisvõlasuhte sätetega. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.

Hinda võib alandada ka enne teise lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist samadel eeldustel, nagu on sätestatud VÕS §-s 117 lepingust taganemise kohta enne kohustuse sissenõutavaks muutumist (VÕS § 112 lg 4). Selleks peab olema ilmne, et teine pool paneb toime lepingu rikkumise või on ta teatanud, et ei kavatse lepingut täita.