Euroopa Liidu õigus jaguneb esmaseks ja teiseseks õiguseks, millele lisanduvad rahvusvahelised lepingud ja rahvusvaheline õigus. EL esmane õigus koosneb eelkõige EL aluslepingutest koos nende lisade ja protokollidega. Seda loovad liikmesriigid. Teisese õiguse moodustavad määrused, direktiivid ja otsused, mida loovad esmase õiguse alusel EL institutsioonid. Teisene õigus peab olema esmase õigusega kooskõlas.

EL õigusaktide hierarhia tipus on aluslepingud (EL leping ja EL toimimise leping) koos nende protokollidega ja õiguse üldpõhimõtted. Lissaboni lepinguga on õiguslikult samaväärseks tunnistatud ka EL põhiõiguste harta. EL poolt sõlmitud rahvusvahelised lepingud asuvad nimetatutest hierarhias madalamal. Veelgi madalamal tasandil asub teisene õigus, mis kehtib üksnes juhul, kui see on hierarhias temast kõrgemal olevate normidega kooskõlas.

EL õiguse olulisimad põhimõtted:

1. EL ei saa ise oma pädevust kindlaks määrata, vaid selle omistavad liidule liikmesriigid (piiratud pädevuse põhimõte).
2. Otsused tehakse nii kodanikulähedaselt kui võimalik (subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõte).
3. Ükski EL tegevus ega õigusakt ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks (proportsionaalsuse põhimõte).

Euroopa Liidu Kohtu praktikast tuleneb, et ELi õigusel on liikmesriikide riigisisese õiguse suhtes absoluutne ülimuslikkus. Märgilise tähtsusega kohtuasjades van Gend en Loos  ja Costa vs. ENEL töötas Euroopa Liidu Kohus välja ELi õiguse vahetu õigusmõju ja ülimuslikkuse alusdoktriini. Kohtuotsuses Internationale Handelsgesellschaft leidis kohus, et liidu õigus on ülimuslik isegi liikmesriikide põhiseadustega tagatud põhiõiguste suhtes. Sellest tuleneb mh, et EL-i liikmesriik ei tohi tugineda rahvusliku õiguse sättele, sh põhiseadusele, selleks, et lülitada enda jaoks välja ebamugava EL-i õigusnormi kehtivus.

Mitte kõikides riikides pole EL-i õiguse ülimuslikkust siisku mööndusteta omaks võetud. Nt Poola põhiseaduskohus leidis üheselt, et Poola põhiseadus on EL-i õiguse suhtes ülimuslik. Eesti Vabariigi Riigikohus on EL-i õiguse ülimuslikkuse omaks võtnud, mh leidis Riigikohus 2006. aastal, et „EL ainupädevuses või EL-ga jagatud päedevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sh põhiseaduse vastuolu korral EL õigusega EL õigust.“ EL-i õiguse ülimuslikkus tavaseaduste suhtes on väljaspool kahtlust.

Erinevalt tavapärasest rahvusvahelisest õigusest on EL-i õigus vahetult kohaldatav. Vahetu kohaldatavus tähendab seda, et EL õigus kehtestab õigused ja kohustused mitte ainult EL institutsioonidele ja liikmesriikidele, vaid ka EL kodanikele ning liikmesriigis elavateke isikutele. Lütticke kohtuasjast alates on eraisikutel õigus vahetult nõuda haldusasutuselt EL asutamislepinguga ettenähtud kohustuse täitmist. Liikmesriigi seadusandlikud kohustused siiski ei ole vahetult kohaldatavad, mis tähendab, et üksikisikud ei saa nõuda liikmesriigi kohtutes teatud seaduse vastuvõtmist. Kui esialgu oli vaetult kohaldatav vaid esmane õigus, siis hiljem andis Euroopa Kohus vahetu kohaldatavuse ka teisesele õigusele – määrused olid vahetult kohaldatavad juba asutamislepingust tulenevalt ja kohtupraktikast lähtuvalt on teatud juhtudel vahetult kohaldatavad ka direktiivid.