Käendus ja garantii on mõlemad põhikohustuse täitmist tagavad väliselt sarnased kõrvalkohustused. Neil on siiski olulisi erisusi, mida on kasulik nende vahel otsustamisel teada.

Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Garantii on kõrvalkohustus, mis seisneb garantii andja lepinguga võetavas kohustuses täita võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse (VÕS § 155 lg 1). Need definitsioonid ei ütle otseselt midagi selle kohta, millal kumba tagatist kasutada. Selleks on vajalik lähemalt teada kummagi lepingu täpsemat funktsiooni.

Käenduslepingu põhifunktsiooniks on võlgniku maksejõuetuse või maksedistsipliiniga seonduvate riskide maandamine. Kui võlgnik oma kohustust täita ei suuda või ei soovi, saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist käendajalt, kuna kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). See tähendab, et käendus kui aktsessoorne kõrvalkohustus võib olla täidetav solidaarse või täiendava kohustusena. Esimesel juhul võib võlausaldaja ise valida, kas ta esitab kohustuse rikkumise korral täitmisnõude põhivõlgnikule või võlaõigusliku tagatise andjale. Täiendava kohustuse puhul tuleb esmalt täitmisnõue esitada põhivõlgnikule ja alles seejärel võib võlausaldaja rahuldamata jäänud osas nõuda täitmist kõrvalkohustuse võlgnikult.

Garantii peamine ülesanne on tagada võlausaldajale tema nõuete kerge maksmapandavus ja sellest tulenev võimalus saada oma nõuded rahuldatud ilma potentsiaalselt pikaks ja keeruliseks kujuneda võiva õigusvaidluseta. Garantii vähendab võlausaldaja tõendamiskoormust, kuna garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest (VÕS § 155 lg 2) ja garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid (VÕS § 155 lg 3). Kui tagada soovitakse rahalist kohustust, on sageli soovitatav käendusleping. Mitterahalise kohustuse tagamiseks on käendus aga ebatõhus ja seda tuleks vältida. Garantiileping sobib aga nii rahaliste kui ka mitterahaliste kohustuste tagamiseks ja enamasti kasutatakse seda just viimaste puhul.