Garantii on kõrvalkohustus, mis seisneb garantii andja lepinguga võetavas kohustuses täita võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse (VÕS § 155 lg 1). Garantii on sellega võlatunnistuse (VÕS § 30) eriline vorm. Väliselt sarnaneb garantii käendusele, kuid oma õiguslikult olemuselt on tegemiselt üpris erinevate kohustustega.

Sarnaselt käendusele on ka garantii puhul tegemist kolmnurksuhtega, kus saab eristada kolme võlasuhet 1) võlausaldaja ja võlgniku suhe, 2) garandi ja võlausaldaja suhe ning 3) garandi ja võlgniku suhe. Olulise erinevusena käendusest on neist viimane lepinguline suhe (enamasti käsundusleping), mille alusel võtab garant omale kohustuse garantiilepingu sõlmimiseks ja sellega seonduvate võimalike kulude kandmiseks.

Garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele (VÕS § 155 lg 2). Tegemist on seega mitteaktsessoorse kohustusega ja olulise erinevusega aktsessoorse käendusega võrreldes.

Garantii andjaks saab olla üksnes majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 155 lg 1). Selles osas erineb garantii käendusest, kus käendaja võib olla ka füüsiline isik (tarbijakäendusleping, VÕS § 143).

Kui garantii andja on garantiist tuleneva kohustuse täitnud, on tal tagasinõudeõigus võlgniku vastu üksnes juhul, kui see tuleneb nendevahelisest suhtest (VÕS § 155 lg 5). Ka selles osas erineb garantii käendusest.