Kui üks pool rikub oma lepingulisi kohustusi, on teisel poolel võimalik kasutada kõiki seaduses sätestatud (VÕS § 101 lg 1) õiguskaitseevahendeid. Kui rikkumine on toonud kaasa kahju, on üheks võimalikuks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue.

Kahju hüvitamise nõude kasutamiseks peavad olema täidetud tavapärased õiguskaitsevahendite kasutamise eeldused. Esiteks peab olema toimunud lepingu rikkumine. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Teiseks eelduseks on, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1 ja § 105). Eelduslikult vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest (VÕS § 103 lg 1). Põhiliseks erandiks sellest eeldusest on olukord, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103 lg 2).

Erinevalt enamikust Mandri-Euroopa riikide õiguskordadest eristab Eesti võlaõigusseadus kahte liiki kahju hüvitamise nõuet: kahju hüvitamist saab nõuda kas koos kohustuse täitmisega või selle asemel (VÕS § 115 lg 1). Seda temaatikat käsitleme detailsemalt eraldi artiklis.

Kahju hüvitamise sisu ja ulatust reguleerivad VÕS §-d 127-140. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (nn diferentsihüpotees, VÕS § 127 lg 1). Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline (VÕS 128 lg 1) – hüvitatava kahju liigid on põhjalik teema, mida käsitleme detailsemalt eraldi artiklis.

Kahju hüvitamise nõude erisuseks on, et isegi kui nõude tavapärased eeldused on täidetud, võib esineda asjaolusid, mis kahju hüvitamsie nõude välistavad või seda vähendavad. Siia teemasse kuuluvad rikutud normi eesmärk, kahjuliku tagajärje ettenähtavus, põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, säästetud kulude mahaarvamine, ebaõiglase hüvitise piiramine ning kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel.

Põhjuslik seos – isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Kahju ei pea siiski olema õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla põhjuste ahelaga. Põhjuslik seos on olemas, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud.

Normi eesmärk – kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt RKTKo 6.06.2018 nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja RKHKo 7.10.2015 nr 3-3-1-11-15, p 12). Näiteks kui isik põhjustab liiklusõnnetuse ja kannatanu viiakse haiglasse kontrolli, kus ta saab nakkushaiguse ja selle tagajärjel tüsistuse ja märgatava kahju, siis isik ei pea hüvitama haigusega seonduvat kahju, kuigi kahju poleks tekkinud ilma liiklusõnnetuseta ehk põhjuslik seos on olemas. Näiteks professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on aga kohtupraktikast tulenevalt vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29).

Ettenähtavus – lpepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal (VÕS § 127 lg 3). Kahju ettenähtavuse puhul on oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega. VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad seega jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed.

Kulutuste mahaarvamine – kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5).

Ebaõiglaselt suure hüvitise piiramine – kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu (VÕS § 140). Nimetatud säte tuleb eelkõige kohaldamisele siiski vaid lepinguvälise kohustuse rikkumise korral, kuna lepingulise kohustuse rikkumise korral väldib ebaõiglaseid kahju hüvitamise tagajärgi juba ettenähtavuse kriteerium. Sätte fookuses on olukorrad, kus kerge tähelepanematuse tagajärjel tekib suur kahju. Arvestatakse ka poolte majanduslikku olukorda.

Kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel – kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist (VÕS § 139 lg 1). Selle normi alusel kahjunõude vähendamiseks peab kohustust rikkunud pool suutma tõendada, et kahju on vähemalt osaliselt tekkinud kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel.