Lepinguõiguse oluline põhimõte kõlab pacta sunt servanda, mis tähendab, et kohustused tuleb täita. Leping on üldjuhul vastastikune kokkulepe, millega mõlemad lepingupooled võtavad endale teatavad kohustused, mis sageli on vastastikused. Eesti õigusruum on suunatud sellele, et lepingulised kohustused saaksid täidetud – see on ka ainult loogiline, kuna raske oleks rääkida õiguskindlusest, kui ei oleks võimalik loota sellele, et sinu ees võetud kohustused täidetakse.

Siiski esineb olukord, kus poolel on õigus jätta oma kohustus täitmata. Võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu. Kui võlgnikul on omapoolne nõue võlausaldaja vastu, siis on võlgnik ühtlasi ka võlausaldaja positsioonis (nii on lepingute puhul sageli, kus mõlemal poolel on oma kohustus ehk oma kohustuse osas ollakse võlgnik ja teise poole kohustuse osas võlausaldaja) ja võib oma soorituse tegemisest keelduda, kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus nõuda võlausaldajalt. Õiguskeeles nimetatakse sellist võlgniku vastuväidet täitmata kohustuse vastuväiteks. Näiteks võib müüja keelduda müügilepingu eseme üleandmisest, kuni võlgnik on müüjaga sõlmitud laenulepingu järgi tasumisele kuuluva ja sissenõutavaks muutunud summa ära maksnud. Oma kohustuse täitmisest keeldumise õigus kaitseb lepingupoole õigusi ning samal ajal sunnib teist lepingupoolt oma kohustusi õigeaegselt täitma.

Selline õigus tekib juhul, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kohustuse täitmisest keeldumise õigust ei ole, kui:

1. võlgniku võlausaldaja vastu suunatud nõude täitmine on võimatu;

• võlausaldaja on oma kohustust rikkunud võlgnikust tulenevatel asjaoludel, sealhulgas ka siis, kui tema kohustuse täitmist takistab võlgniku vastuvõtuviivitus;

• võlausaldaja nõue tuleneb võlgniku kohustusest võlausaldajat ülal pidada;

• võlausaldaja nõue võlgniku vastu tuleneb tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest;

• nõudele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet.

Võlgniku õigus täitmisest keelduda loomulikult lõpeb, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise. Tagatis peab vastama VÕS §-s 98 sätestatud nõuetele, kui kokkuleppega ei ole sätestatud teisiti.

Kohustuse täitmisest keeldumse õigus ei kehti ainult vastastikuste lepingute puhul, millele viitab artikli teises lõigus toodud müügilepingu eseme üleandmisest keeldumise näide. Vastastikuste lepingute puhul kehtivad aga veel erinormid, mis tulenevad eelkõige VÕS §-st 111. Tegemist on täitmata lepingu vastuväitega selle erisusega, et mõlema poole nõuded tulevad ühest ja samast vastastikusest lepingust.

Kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Lepingupool, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, võib keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida. Näiteks on piisavaks aluseks teise poole maksejõuetusest tema suhtes algatatud pankrotimenetlus.

Kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kui ühe lepingupoole kohustuse rikkumine on väike ja ainult kergete tagajärgedega, võib olla teise poole poolt õigustatud oma kohustuse täitmata jätmine ainult ulatuses, mis on vastavuses rikkumise raskusega.