Kui üks lepingupool rikub oma kohustust, on teisel poolel võimalik kasutada erinevaid õiguskaitsevahendeid. Üheks selliseks õiguskaitsevahendiks on kohustuse täitmise nõue (VÕS § 101 lg 1 ja § 108).

Täitmisnõue on loogiline viis oma õiguste kaitsmiseks, kuna lepingut sõlmides lubavad mõlemad osapooled oma kohustuse täita. Kohustuse rikkumise tagajärjel tekkival täitmisnõudel kui õiguskaitsevahendil ei pruugi siiski alati olla sama sisu, mis oli algsel lepingust tuleneval täitmisnõudel, millele vastavat kohustust rikuti. Sisu on nendes olukordades sama juhul, kui kohustuse rikkumine seisneb täitmata jätmises või täitmisega viivitamises, sest sellisel juhul algse täitmisnõude sisu ei muutu. Kui aga kohustuse rikkumine seisneb selle mittekohases täitmises, on täitmisnõude sisuks mittekohase täitmise asendamise, parandamise või muul viisil heastamise nõue (VÕS § 108 lg 6).

Täitmisnõude eeldused on järgmised.

1. Poolte vahel on kehtiv võlasuhe.
2. Teine pool on oma võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud.
3. Kohustust rikkunud pool vastutab kohustuse rikkumise eest (rahalise kohustuse täitmise nõude esitamiseks pole see eeldus vajalik).
4. Puuduvad seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad täitmisnõude esitamise (kehtivad vaid mitterahalise kohustuse puhul):
   1.  kohustuse täitmine on võimatu;
   2. kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas;
   3. võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil;
   4. kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.

Võlausaldaja võib nõuda mitterahalise kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kui võlausaldaja mõitsliku aja jooksul kohustuse täitmise nõuet ei esita, ei saa ta hiljem täitmist nõuda, kuid saab kasutada muid õiguskaitsevahendeid.